Esimene lugu rääkis, kuidas paar kuud pärast eelmist laulupidu tuli kokku Ambla laulukoor, et 2009. aasta peol osaleda. Üle kahe nädala laupäeviti ilmuma hakkava erilehekülje eestvedajaks on reporter Kadri Tonka.
Kust tuli mõte selliseks lugude seeriaks?
Ma ei tea, kuidas ülejäänud inimestele tundub, aga mulle näib, et laulu- ja tantsupidu on eestlaste alati väga oluline ja pidulik ettevõtmine olnud. Paraku annab iga järgmist pidu viis aastat oodata. Nüüd on pidu jälle tulekul ning on võimatu seda mitte märgata. Kuna see on suur pidu, siis miks mitte seda ka suuremalt kajastada. Seda enam, et see on teema, mis ühel või teisel moel kõiki puudutab. Teisisõnu, ma usun, et sellele leheküljele on lugejaskond olemas. Kui vaadata ajakirjanduse teemade valikut, siis rahvuskultuuri osa selles on üsna pisike, samas on peaaegu igas vallas mingi taidlejate grupp olemas, mistõttu võiks neist palju rohkem rääkida.
Järva Teataja alustas oma erilehekülgedega juba pool aastat enne pidu. Miks nii vara?
Mõte sellist asja teha tekkis novembris, esimene lehekülg oleks võinud aga tegelikult ilmuda juba oktoobris, siis kui enamik kollektiive hooajaga alustas ja peoks ette valmistama hakkas. Kui arvestada sellega, et maakonnas on 12 omavalitsust, kellest kõigist tahaks ühe lehekülje kirjutada, siis ma kardan, et me oleme isegi pisut hiljaks jäänud.
Oled nende erilehekülgede eestvedaja. Millistele teemadele ja kuidas plaanid keskenduda?
Minu meelest on laulu- ja tantsupeost liiga vähe räägitud. Ja kui on, siis keskendutakse liialt inimkaugetele probleemidele, millega lugeja ennast samastada ega siduda ega oma kogemusega võrrelda ei saa. Loomulikult on oluline ära märkida, kui palju on osalejaid, kes kõik need toredad tantsud ja laulud välja mõtles, mis see kõik maksma läheb jne. Ka meie kavatseme ÜhesHingamise leheküljel sellest juttu teha. Aga peatähelepanu saavad siiski need tavalised inimesed, kes ei juhi ega korralda, vaid lihtsalt on laulu- ja tantsupeol olemas, andes sellega endast parima peo õnnestumiseks. Sest olgem ausad - kui poleks neid tuhandeid väikseid kollektiive ja juhendajaid, poleks võimalik ka pidu pidada. Eks seda ole näha, kas see ka õnnestub, aga igal juhul ma püüan ennast mõelda tantsija, laulja, juhendaja, ema, isa, vanaema rolli, kes kõik igapäevaselt kas ise harjutades või last proovi saates peoga seotud on.
Kes on nende lehekülgede kangelased?
Püüame selle leheküljega jõuda kõikidesse Järvamaa valdadesse, kust keegi ennast laulu- või tantsu- või pillipeole registreerinud on. Kahjuks on võimatu kõiki kollektiive võrdselt tutvustada, aga valime portreteeritavad nii, et kõik tantsu- ja kooriliigid, mis peol esindatud, saaksid esindatud ka sellel leheküljel. Proovime üles leida iga valla omapära ja kindlasti teeme juttu nende rühmadega, keda meie maakonnast ainult üks peole tulemas on.
Nii et käid ja uurid, kuidas Järvamaal peoks valmistutakse. Kuidas siis? Millised on meeleolud?
Ma ei ole ju veel kuigi paljudesse kohtadesse jõudnud. Loodan, et ma väga mööda ei pane, aga tundub, et praegu on vist jõutud nii kaugele, et kogu repertuaar on läbi vaadatud ja aimdus kõikidest tantsudest, lauludest on olemas. Eks nüüd hakatakse neid lihvima ja tükkhaaval selgemaks õppima. Kuna ülevaatusteni on veel õige veidi aega, siis ma usun, et olemine on jätkuvalt rõõmsameelne ja suurt ärevust ega küüntenärimist veel ei ole. Samas naljalt keegi enam kooriproovist või tantsutrennist kõrvale ei hiili, sest soov peole pääseda on kõigil ülisuur.
Milline on sinu enda kokkupuude laulu- ja tantsupidudega?
Ma ise olen hull laulu- ja tantsupeo fänn! Kunagi kooliajal sai pidudel käidud nii tantsija kui lauljana. Siis jäi mitu head aastat vahele. Aga kes ükskord on osalenud ja selle suure elamuse kätte saanud, see jääb seda tunnet kauaks meenutama ja taga igatsema. Nii et ühel päeval võtsin julguse kokku ja pakkusin ennast oma kodulähedasse tantsurühma. Tänaseks olen kaks aastat tantsinud B-segarühmas Kapak ning loodan väga suvisel peol kohtuda kõigi nende toredate inimestega, kellest me Järva Teatajas kirjutame.
Kust tuli mõte selliseks lugude seeriaks?
Ma ei tea, kuidas ülejäänud inimestele tundub, aga mulle näib, et laulu- ja tantsupidu on eestlaste alati väga oluline ja pidulik ettevõtmine olnud. Paraku annab iga järgmist pidu viis aastat oodata. Nüüd on pidu jälle tulekul ning on võimatu seda mitte märgata. Kuna see on suur pidu, siis miks mitte seda ka suuremalt kajastada. Seda enam, et see on teema, mis ühel või teisel moel kõiki puudutab. Teisisõnu, ma usun, et sellele leheküljele on lugejaskond olemas. Kui vaadata ajakirjanduse teemade valikut, siis rahvuskultuuri osa selles on üsna pisike, samas on peaaegu igas vallas mingi taidlejate grupp olemas, mistõttu võiks neist palju rohkem rääkida.
Järva Teataja alustas oma erilehekülgedega juba pool aastat enne pidu. Miks nii vara?
Mõte sellist asja teha tekkis novembris, esimene lehekülg oleks võinud aga tegelikult ilmuda juba oktoobris, siis kui enamik kollektiive hooajaga alustas ja peoks ette valmistama hakkas. Kui arvestada sellega, et maakonnas on 12 omavalitsust, kellest kõigist tahaks ühe lehekülje kirjutada, siis ma kardan, et me oleme isegi pisut hiljaks jäänud.
Oled nende erilehekülgede eestvedaja. Millistele teemadele ja kuidas plaanid keskenduda?
Minu meelest on laulu- ja tantsupeost liiga vähe räägitud. Ja kui on, siis keskendutakse liialt inimkaugetele probleemidele, millega lugeja ennast samastada ega siduda ega oma kogemusega võrrelda ei saa. Loomulikult on oluline ära märkida, kui palju on osalejaid, kes kõik need toredad tantsud ja laulud välja mõtles, mis see kõik maksma läheb jne. Ka meie kavatseme ÜhesHingamise leheküljel sellest juttu teha. Aga peatähelepanu saavad siiski need tavalised inimesed, kes ei juhi ega korralda, vaid lihtsalt on laulu- ja tantsupeol olemas, andes sellega endast parima peo õnnestumiseks. Sest olgem ausad - kui poleks neid tuhandeid väikseid kollektiive ja juhendajaid, poleks võimalik ka pidu pidada. Eks seda ole näha, kas see ka õnnestub, aga igal juhul ma püüan ennast mõelda tantsija, laulja, juhendaja, ema, isa, vanaema rolli, kes kõik igapäevaselt kas ise harjutades või last proovi saates peoga seotud on.
Kes on nende lehekülgede kangelased?
Püüame selle leheküljega jõuda kõikidesse Järvamaa valdadesse, kust keegi ennast laulu- või tantsu- või pillipeole registreerinud on. Kahjuks on võimatu kõiki kollektiive võrdselt tutvustada, aga valime portreteeritavad nii, et kõik tantsu- ja kooriliigid, mis peol esindatud, saaksid esindatud ka sellel leheküljel. Proovime üles leida iga valla omapära ja kindlasti teeme juttu nende rühmadega, keda meie maakonnast ainult üks peole tulemas on.
Nii et käid ja uurid, kuidas Järvamaal peoks valmistutakse. Kuidas siis? Millised on meeleolud?
Ma ei ole ju veel kuigi paljudesse kohtadesse jõudnud. Loodan, et ma väga mööda ei pane, aga tundub, et praegu on vist jõutud nii kaugele, et kogu repertuaar on läbi vaadatud ja aimdus kõikidest tantsudest, lauludest on olemas. Eks nüüd hakatakse neid lihvima ja tükkhaaval selgemaks õppima. Kuna ülevaatusteni on veel õige veidi aega, siis ma usun, et olemine on jätkuvalt rõõmsameelne ja suurt ärevust ega küüntenärimist veel ei ole. Samas naljalt keegi enam kooriproovist või tantsutrennist kõrvale ei hiili, sest soov peole pääseda on kõigil ülisuur.
Milline on sinu enda kokkupuude laulu- ja tantsupidudega?
Ma ise olen hull laulu- ja tantsupeo fänn! Kunagi kooliajal sai pidudel käidud nii tantsija kui lauljana. Siis jäi mitu head aastat vahele. Aga kes ükskord on osalenud ja selle suure elamuse kätte saanud, see jääb seda tunnet kauaks meenutama ja taga igatsema. Nii et ühel päeval võtsin julguse kokku ja pakkusin ennast oma kodulähedasse tantsurühma. Tänaseks olen kaks aastat tantsinud B-segarühmas Kapak ning loodan väga suvisel peol kohtuda kõigi nende toredate inimestega, kellest me Järva Teatajas kirjutame.
Vt Kadri Tonka lugu Ambla laulukoorist "Laul teeb meele rõõmsaks"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar